See on nagu nõukogude aja kõnekäänu uuestisünd. Kõik on võrdsed, aga mõned on veel võrdsemad. Just sellised võrdsemad võivad mulle töö juures näkku irvitades mind alavääristada. Nendele on lubatud olla pealiskaudne, sest minu töö on olla täpne ja kogu see saast ilusaks ja mõttekaks vormida. Veab, kui on mõni mõte, millest midagi vormida seejuures.
Sellised võrdsemad situvad sulle mõnusasti hinge, ja järgmine päev jälle davaite žit druuzno. Ma pole üldse vägivaldne inimene, aga eile peksin töö juures rusikatega lauaserva, et mitte kellelegi kallale minna. Panin ka diagnoosi UÖ-le: süstemaatiline idioot. Sest kui ma olen ükspäev tähelepanu juhtinud idiootsele korduvale veale, et ühe Eesti krooni eest ei saa mitte kuidagi 11,3476 USA dollarit, ja mulle selle peale siira südamlikkusega vastatakse, et ma tean, aga eestipangakodukal oli nii. Siis saatsin ta mõttes kaugele ja pikalt ja põhjalikult.
Aga kui ma siis naiivselt lootsin uuel aastal ehk uue hooga see viga ikkagi kõrvaldada tekkekohas, said mu lootused rõõmsalt täis lastud - "ma kuulen seda esimest korda" ja "kui sa mitu nädalat juba seda viga oled näinud, miks sa siis alles nüüd ütled ja iga loll teab et eesti raha on nõrgem kui ameerika raha" - ja seda siis mitte ainsa adressaadina kirjale... Vaibus see mõnus kirjavahetus vist alles siis, kui tüüp koju läks või, lootus sureb viimasena, minu osundamise peale varasemale kirjavahetusele.
Ma tunnen ennast nii hästi, et ma tean, ma kastistan inimesi. Ma ei ole sugugi nii hea inimene ega siiras idikas, et arvaksin, et kõik inimesed on ilusad ja head, kuigi ma enamasti juhindun sellest, kui ma mõne inimesega olen sunnitud läbi käima. Üritan jätta oma eelarvamused ja arvamused ja suhtumised kõrvale ja olla ma ise ja ajada vajalik asi korda. Ma saan aru ka, et ma võin vahel reeta ennast ja tekitada õhkkonda, kus on tunda, kuidas ma mõnda inimest teise sordi inimeseks pean, aga siiski ei pea ma end nii halvaks isikuks, et võiksin pilguga laudlina süüdata või lustliku perekonnaninnunännu jõulu ära rikkuda. Või olengi nii võimekas???
Igatahes olen ma parem inimene, et see nõmedus mulle korda läheb. Mulle vähemalt meeldiks seda mõelda. Muidu ma olen nõus, kui inimene ei taha suhelda, ei pea tema ennast selleks sundima, aga kas väheke pieteedi- ja taktitunnet on tõesti palju palutud? Siin jõuame vist ikkagi kastide juurde, ma sildistan, kui lubate: matsikari!
Lohutan ennast veel mõttega, et ega õunast apelsini ei saa, oleme realistid ja las need õunad siis mädanevad.
Sellised võrdsemad situvad sulle mõnusasti hinge, ja järgmine päev jälle davaite žit druuzno. Ma pole üldse vägivaldne inimene, aga eile peksin töö juures rusikatega lauaserva, et mitte kellelegi kallale minna. Panin ka diagnoosi UÖ-le: süstemaatiline idioot. Sest kui ma olen ükspäev tähelepanu juhtinud idiootsele korduvale veale, et ühe Eesti krooni eest ei saa mitte kuidagi 11,3476 USA dollarit, ja mulle selle peale siira südamlikkusega vastatakse, et ma tean, aga eestipangakodukal oli nii. Siis saatsin ta mõttes kaugele ja pikalt ja põhjalikult.
Aga kui ma siis naiivselt lootsin uuel aastal ehk uue hooga see viga ikkagi kõrvaldada tekkekohas, said mu lootused rõõmsalt täis lastud - "ma kuulen seda esimest korda" ja "kui sa mitu nädalat juba seda viga oled näinud, miks sa siis alles nüüd ütled ja iga loll teab et eesti raha on nõrgem kui ameerika raha" - ja seda siis mitte ainsa adressaadina kirjale... Vaibus see mõnus kirjavahetus vist alles siis, kui tüüp koju läks või, lootus sureb viimasena, minu osundamise peale varasemale kirjavahetusele.
Ma tunnen ennast nii hästi, et ma tean, ma kastistan inimesi. Ma ei ole sugugi nii hea inimene ega siiras idikas, et arvaksin, et kõik inimesed on ilusad ja head, kuigi ma enamasti juhindun sellest, kui ma mõne inimesega olen sunnitud läbi käima. Üritan jätta oma eelarvamused ja arvamused ja suhtumised kõrvale ja olla ma ise ja ajada vajalik asi korda. Ma saan aru ka, et ma võin vahel reeta ennast ja tekitada õhkkonda, kus on tunda, kuidas ma mõnda inimest teise sordi inimeseks pean, aga siiski ei pea ma end nii halvaks isikuks, et võiksin pilguga laudlina süüdata või lustliku perekonnaninnunännu jõulu ära rikkuda. Või olengi nii võimekas???
Igatahes olen ma parem inimene, et see nõmedus mulle korda läheb. Mulle vähemalt meeldiks seda mõelda. Muidu ma olen nõus, kui inimene ei taha suhelda, ei pea tema ennast selleks sundima, aga kas väheke pieteedi- ja taktitunnet on tõesti palju palutud? Siin jõuame vist ikkagi kastide juurde, ma sildistan, kui lubate: matsikari!
Lohutan ennast veel mõttega, et ega õunast apelsini ei saa, oleme realistid ja las need õunad siis mädanevad.
1 kommentaar:
Samad initsiaalid ilmestavad millegipärast päris paljusid silmale valusaid kohti...
Postita kommentaar