Mõtte kinnipüüdmisest. Olen varemgi tähele pannud, et head mõtted, mida tahaks teistegagi jagada, tulevad mingit loovat tööd tehes, mis samal ajal on kas küllalt harilikuks saanud, et võimaldab muudele asjadele mõtlemist, või oma lihtsuses mõnusalt monotoonne nagu õmblemine (seda on viimastes päevades ohtralt olnud). Kahju on aga sellest, et pole harjumust pastapliiatsit kõrva taga hoida + pabelilipakat läheduses. (Tean küll, et lipik on õige, aga lipakas on lihtsalt nii ülbelahe sõna.)
Ja isegi kui olukord oleks ideaalne, tekib järgmine probleem: keel ei ole sama, mis mõte. Sellest kirjutab pikalt ja veetlevalt Valdur Mikita "Metsikus lingvistikas". Mõte on midagi nii palju elegantsemat, et keel ja lause ja tekst ei küündi selleni, vaid on virvendus sellest, mis mõte käivitas selle ülesmärkimise (mahatoetamise). Mahatoetamine on selline nagu abijoontega vihikusse kirjutamine - ideaaltingimuste järele hüüdmine. Tavaliselt on mõtte mahatoetamisel teisipidine efekt. Algne mõte hakkab tekstis oma joru ajama, ise elama ja need seosed, mis olid peas, jäävad kuhugi hämu sisse maha. Vähemalt mul on nii, võib-olla olen liiga vähe kirjutanud?

Osadus on sõna, mis on hakanud minuni jõudma sel nädalal igast küljest. Kuidas kultuuri kui sellise olemus natuke minuni virvendab. (9 aastat tagasi jäi semiootika erialale sisse saamata selle pärast, et mind löödi viimases voorus vestlusel pahviks küsimusega: mis on kultuur? Tundsin ennast seal rohelises õlapaeltega särgikus ja hallis seelikus abitu, kaitsetu ja lollina, sest mu rinnanibud paistsid särgist läbi ja kultuur oli järsku minust sama kaugel kui 10-aastaselt loetud Tarzani-lugude enamiku lehekülgede seiklustest tsivilisatsioon. Pärast minu mitmeminutilist vaikimist küsis üks mu vastas istuvatest professoritest oma arust vist abistava küsimuse: aga ehk aitaks sind see, kui sa ütleks meile, mis ei ole kultuur? Millele järgnes sama "kandev" paus. Nii et juhuslikule lugejale teadmiseks: ma ei arva ennast teadvat, mis on kultuur, ega isegi mitte seda, mis seda kindlasti ei ole. Vähemalt mul on teadmine, et ma ei tea, ja see on suur samm edasi, eks :) ) Inimesed igatsevad osaduse järele, jah, ma arvan, et talguid on vaja. Laiemalt ka kui vaid prügi või mõtte omi.

Laps julgeb seda öelda (kuni ta saab korduvaid lähedustpeletavaid signaale): "Ma tahan sinu juures olla." Ja ta mõistab seda kogu täiuses, mis on juuresolemine, siinolemine. Ei tähenda vaid ühes ruumis olemist. Vaid kohalolu. Nii et, arvutistumine on ohtlik. Teadvustage seda endile. Kodus kogu ärkveloleku aja arvuti juures olemisega võib saavutada vaid seda, et arvuti ja virtuaalia on teie parim sõber. Võidame maailma, aga kaotame kodu? Üsna pidetu, kas pole?

Aura, õhustik, foon. Lapsed on selle tunnetamises ikka meistrid, samas ka selle tekitamises. Häälides (laused, viisijupid, teadvuse vool), millesse eksib mind uhkeks, rõõmsaks, õnnelikuks, endamisi irooniliseks tegevaid pärleid) ja mängides haaravad nad õhust kõik selle, mis on mõeldud ja mis ei ole mõeldud nende lainepikkusele, moodustades olemise erilise õhustiku. Eelduseks on vaid stabiilne ja turvaline keskkond. Kodusolemise nädalal on eriti markantne see, et mitmepäevase koosolemise järel hakkab kostuma teateid paralleelmaailmast (lasteaed) - kes on minu sõber, kes lööb, mis laule oleme õppinud.

Tunnen end nii, nagu kõik raske ja keeruline oleks seljataga. Lihtsalt ela (ja lase ka teistel surra, heh), muud teha ei saagi. Ahastus ja pisarad ja enesehaletsus kuskil nagu eelmises elus, kellegi teise omad. See ei olnud mina. Päev päeva järel.