Olgu siis siin ka

Üle maakera leviv maailm

Kummaline, et kirjutajad ei taju enam seda, mida nad öelda tahavad, vaid rüütavad oma mõtted võimalikult keerulisse bürokraatlikku rägasse. Mis paneb mõtlema, kas nad soovivadki, et keegi neist aru saaks, või ei saa nad ka ise lõpuni aru, mida öelda tahavad, ja on tarvis vaid tähemärke ja lausungeid toota. Mõtlemata, mis lugeja-kuulaja sellest haarata jaksab ja võib.
Läinud ajakirjade toimetamise juurest üle televisooni köögipoolele, olen olnud koos uudise autoriga teksti konarlikumate kohtade ees seistes vahel päris nõutu: tahtes siluda mõnd halvasti arusaadavat kohta, pakub autor pigem keerulisemat ja raskemini haaratavat lahendust. Kui tekstis tahetakse rõhutada, et midagi toimub praegu, tunneb pea iga kirjutaja-kõneleja, et peaks seda väljendama pikemalt (siis on sõnal rohkem kaalu?) – ja teksti „rikastatakse” ühenditega praegusel hetkel, käesoleval hetkel, mis on kantseleikeele ehk haiguse nimega kantseliit üks tunnusjooni. Kantseleikeelt tuleb muidugi tunda, kui tahta aru saada poliitikutest ja tähtsatest (ja vähem tähtsatest) ametnikest, kuid siiski kaldun sel puhul mõistmise, kuid hukkamõistmise poole.
Mõnikord ei aita kantseliidi puhul muu kui kirurgia: „Nimelt otsustati täna, et linn lumekoristuse eest ei maksa ning kokku jääb antud tegevusega tegelevatel firmadel Tänavapuhastuse ASil, Tehol ja Jaaksoni Linnahooldusel saamata 2,4 miljonit krooni.” Väljatoimetamisel tuleb muidugi jälgida, et pesuveega kogemata last välja ei visataks. Ülaltoodud näite puhul aga on tekstis niisamagi selge, millega tegelevad nimetatud firmad ja mis tegevusalal tegevust tehakse. Sõna antud on väga tihti kantseleikeele sõna, mis tihti on ülearune või soovitatav asendada selliste sõnadega nagu see, kõnealune, mainitud, praegune, niisugune.
Teine pahatihti levinud suundumus on omistada sõnadele tähendusi, mis sõna vaid hägustavad. Mis on näiteks globaalsed arengud? Enamasti peetakse selle ühendiga silmas hoopis globaalseid sündmusi.
Sõnaga globaalne jõuame järgmise nähtuseni keelekasutuses. Kirjutajatel on kiindumus sõnaühendisse globaliseeruv maailm. Mis tähendab eesti keelest eesti keelde tõlgituna üleilmastuvat (maa)ilma ehk üle maakera levivat maailma, meenutades kangesti katset asja selgitada asja enese kaudu.
Üha hämaramaks muutuva keelekasutusega tegelikkuse peegeldus läigib vastu esikaanepealkirjas „Ivari Padar: maksulubadused lükkuvad edasi euro tulekuni” (18. novembri Ärielu). Ametkondlikus kõnepruugis „tehakse asju” järjest abstraktsemalt. Kui juba lubadused lükkuvad, siis millal veel tegelikkus järele tuleb? Lubadused ei tee ju veel midagi, ikka inimesed peaks tegema, ja mitte kärbsepesasid.