Kummaline, kuidas olen ehitanud enda ümber rõõmu ja heatahtlikkuse müüri. Ja mõni üksik, kes sellest läbi ulatub, mõjub nii, et ma ise ka ei tunne ära ennast. Kuidas võib nii mõjuda keegi? Võimendada minu emotsioone? Ma ei luba. Peitu!
Naljakas, mis võib muutuda päästikuks. Kunagi ei tea. Ometi seda ju inimestevahelised ongi. Pidev päästikule vajutamine, katsetamine, tõlgendamine või selle üritamine. Naudin seda ikka.
Kuigi praegu on mingi segadus. Teadmatus.
Vahel mulle tundub, et kihte on liiga palju. Aga ometi keeldun uskumast, et elu sibul on. Kuigi vahel ajab nutma. Jah, pööra aga naljaks, nii tuleb tõsiste asjadega ikka teha.