Tallinnast Tartusse

.. sõitsin seekord bussiga. Tagumisel istmel, sest seal oli viimane vaba istmepaar. Minu ühel käel istus mingi noormees, minu teisel käel mu kallis laps, kelle kõrval vene keelt kõnelev neiu, kelle kõrval eesti keelt kõnelev naine.
Selle viimase juurde me jõuamegi. Bussisõit oli nagu bussisõit ikka, kusagil pärast Jürit vajus noorkodaniku silm looja ning äratus oli Tartu piiril. Minu ülesanne oli lugeda Päevaleht läbi ja olla vagusi.
Aga see naisterahvas siis. Vanus võis olla midagi nii 25 ja 30 vahel. Üsna kabeda näoga, kehalt tüsedusse kalduv, kunstripsmete ja liiga pikkade kunstküüntega. Jättis teine sellise rõõmsa- ja vabameelse elunautleva adminstraatori-tüüpi naiska mulje. Et lehelugemisele tervet bussisõitu mõistagi ei kulunud, sai mu enda üksikutest telefonikõnedest üle jäänud aeg täidetud paari venekeelse vestlusega ja pikkkade telefonivestlustega tolle särasilmse eestikeelse blondi naisterahva suust.
Terve buss sai põhimõtteliselt teada, kus ta suure tõenäosusega töötab, millega see ettevõte tegeleb, milliselt ja kui pikalt puhkusereisilt (üksinda!) ta oli just naasnud etc etc. Polnudki nagu midagi häda, inimene, kes endast nii lahkelt bussitäiele rääkis, oli üsna rõõmsameelne ja eluterve ellusuhtumisega ("Muidugi, mis ta kodus lapsega konutab, igaüks peab ennast vahetevahel tuulutama!" "Igati armas, et sa helistasid!", "Dokumendid mul varastati Hispaanias rendiautost ära, aga koju ju lastakse ka ilma nendeta. No ja pooled ehted varastati ka hotelli ette jäetud rendiautost.").
Aga mida Tartu poole, seda sõjakamaks läks miskipärast jutt - helistas naisterahva silmarõõm või elukaaslane vms. Ja siis hakkas pihta. Mina ja kõik teised kaaskondsed saime muu seas teada, et Eestis on nõme (minu arust hmm ilm ju läks soojaks ja üldse, mida me muuta ei saa, selle üle pole mõtet nagu ka kurta??), kõik on nõmedad ja masendavad siin bussis (hakkasin kõrvaklappe igatsema, või vähemalt raamatut, millesse süübida, või võimet bussis jalapealt magama jääda ja ümbritsevast mitte midagi tajuda). Ja tagatipuks sõimati helistaja ka läbi, et ta on "hea mees", esitati talle sõjakaid retoorilisi küsimusi jne.
Tõesti, tegu oli üldiselt ühe sündmustevaesema ja meeldivama bussireisiga üldse, kui välja arvata see "daam". Sest teised (st ilma kõrvaklappideta või ilmse kuulmispuudega või magavad kodanikud välja arvata) said tembeldatud täiesti teenimatult nõmedaks rahvaks, kellega ei sobi ühes bussis sõitagi... Kaks nädalat Hispaanias elu naudelnud äkktuju ajel reisija võiks siis ju äkki Eestiski rendiauto võtta, et selliseid vahemaid läbida.
Või mis siin ikka kosta. Siuke lugu lihtsalt.