Hingekriiskeid

Ma olen avali ja tundlik, lausa marraskil. Palun tulge ja tehke mulle haiget. Eksju. Sest kõik, mis ei tapa, tegevat tugevaks. Ma ei saa kilpi ehitada, sest siis peetakse külmaks ja tundetuks. Ma ei saa tundlik ja haavunud olla ja seda mingis mõttes nautida, nagu see käib, sest siis peetakse märtriks. Ma ei saa olla. Ma ei saa õnnelik ja rõõmus olla, sest siis tantsiks justkui lõpnud hobuse peal. Ta ise tappis ennast, õigemini meid kaht, aga siiski, ei saa. Ta ise ütleb, et tore, et oled eluga edasi läinud, aga vabandust, kuhu? Ma olen ikka veel siin. Täitsa katki (kuigi väljast oi kui atraktiivne, räägivad, aga ikka olen praegu iseenda naine lõviosa ajast).

Ma ei saa töösse põgeneda, sest seda tehes pean olema tundlik. Mulle makstakse masohhismi eest. Rõõmustav, kas pole. Tahaks kalgenduda, tuimastuda, aga ei saa. Ma näen ennast läbi.

Ma ei tohi armuda, sest valin vale isiku. (Kas mõni õige on ka olnud? Äkki ma pole tähele pannud?) Õigemini, tohin. Tunded ei ole keelatud. Nende väljanäitamine üksnes.

Ma ei saa armastada, sest seda tehes söön ma teise ära. Loomariigis on palju näiteid sellest, kuidas pärast paaritumist kasutab emane oma elujõu suurendamiseks ja justkui märgiks, et isane on oma elutöö ära teinud, isast lihtsalt ära. Ta sööb isase ära. Ma ei taha kedagi ära süüa (kuigi on isuäratajaid, aga agadega). Kuidas olla avali, marraskil ja seejuures nii tugev, et katki ei lähe?

Öeldakse, et suhte purunemist leinatakse sama kaua, kui suhe kestis. Kui lohutav, veel viis aastat. Mina seda leina ei taha. Elada ka ei oska. Ega taha. Siinkohal oleks lihtne öelda auf wiedersehen, goodbye. Aga ei, minus pole raasugi enesetapjat. Lihtsalt eksisteerin. Petan ennast ja teisi oma rõõmsa olekuga ja vahel petan äragi.

Ja siis mu ette visatakse päev, mille jooksul tehakse süütut nalja, et "kas te tulite koos?" Mille peale vastaks vist nii üks kui teine rõõmuga jah (seda näeks isegi pime, et ka tema, ja mina oleks praegu vist kõigesööja, aga see jääb tingivasse kõneviisi igavesti, oh jaa). Mille kohta on teooria, et ei ole süütut flirti. Ja ma pean sellega nõustuma ilma tingiva kõneviisita.
Ja selle päeva jooksul pean ma ka alla neelama pilli, et ka tema, kes peaks nüüd minu jaoks olema eks-tähisega, läheb oma eluga edasi... Teatrisse, kuhu me kahekesi sattusime väga-väga harva ja mis pole üldse tema huvi. Ega mind võib piinata küll, sellised tugevad natuurid, alfaemased, niisama lihtsalt ei murdu niikuinii.

Ja ma näen unenägusid jälle, üle mitme kuu. Selliseid, mida mäletan terve päeva ja mis mõnusalt suristavad kurbadel keeltel. Argiaskeldused segatuna ebareaalsesse ruumi, kõik on kadunud: see, mis oli siin, on seal, ja see, mis oli seal, on üldse olematu. Ma otsin ja otsin ja siis olen lõpuks lapsega õues ja siis ma kaotan maja ära, kuhu pidin minema ja kus ma enne ringi otsisin, ja see on mu tädi maja, kelle ma olen ära unustanud ja kelle sünnipäevaks ma ei helistanud ega sõnumdanud ja kellest ma tean, et on kõiki neid asju läbi elanud, mida mina praegu, ja rohkemgi veel, nii nagu meie suguvõsa naistele tihtilugu elu ette on tulnud...
Mitte et ma usuks saatusesse. Aga midagi seal on. Inimene plaanib, jumal naerab.
Ja siis tuleb välja, et trepp ei olegi trepp, vaid mingi lagunenud moodustis, kust ei saa ei alla ega üles ja on külm ja libe ja vastik ja hallid pilved on maadligi. No õnneks oli päikeseline karge hommik, kui ärkasin.