esmaspäev, 16. märts 2009

Kuidas ma Hundiorus korra naeratasin ja siis vastu vahtimist sain selle eest

Tuleb välja, et ma olen üks klišeearmastajast juhusliku kirjanduse neelaja.
Ei teadnud muidugi, et kirjandust peab tarbima plaani järgi. Vabandust.
Ei teadnud muidugi, et arvamust ei tohi avaldada, kui keegi ka varem on sarnase idee peale tulnud (ja seeläbi on see idee kellegi jaoks klišeestunud).
Ei teadnud, et võõras inimene tohib teist võõrast inimest sildistada, kasutades kõige ilgemaid võtteid, nagu arvamusest üksikute sõnapaaride väljanoppimist ja nende omatahtsi väänamist. Mis on eesmärk? Põrmustada ühe blogi teine juhulugejast kommenteerija? Mis see annab?

Vastikusjudinates Eku, kes ei talu ründavaid ja lahmivaid negativistlikke "süvainimesi".

2 kommentaari:

Merlin ütles ...

Oot, mingi parem sõna on kui 'süvainimesed'... Ahjaa! Metafüüsilised inimesed. Oh sind lihtsakoelist...

Egle ütles ...

Jah, täiesti lihtsakoeline, ma ütleks lausa küündimatu napakas, kelle töö on mõnikord "tõlkida" tarbetutest võõrsõnadest kubisev tekst arusaadavaks, suurema omasõnade osakaaluga tekstiks. Aga kui tausta ei tea, võib ju ninna karata, sest kõik me ümber on küündimatud ja rumalad ja pahatahtlikud ning oma käitumisega on ju mõnna teistele pasunasse anda :)