Sisekaemusi

Pärast pikka enesessesüüvimist, katseid teistest (loe: meestest (loe: ühest kindlast mehest)) aru saada, murenemist, enese näilist taasleidmist mõistsin täna lõpuks mõndagi. Ma pole kunagi armastuse ideesse sügavalt süübinud, see on olnud lihtsalt miski, mis on minus kogu aeg olemas ja mille vajalikkuses pole olnud tarvidust kahelda ning mida ma kiirgan väljapoole, oma lähedastele eelkõige, ilma mõtlemata.
Täna ma mõistsin, et mind üritatakse sellest eemale kangutada. Elu kui maailma serva peal, ei tööd (tõsi, tegevusetuse üle ei saa kurta, mitte sugugi), aga kui ma ütlen, et ei tööd, siis mõtlen seda, et pole kindlat, 9-17, kindla palgapäevaga täistööajaga tööd; ei kindlustunnet tuleviku suhtes majanduslikus ega südamemajanduslikus mõttes.
Mida mul siis pole pakkuda, mida kellelgi teisel on? Uudsust, jah. Aga see ju kaob kiiremini, kui armastus jõuab juuri ajada, kiiremini, kui jõuab tekkida hoolimine, mis on suurem kui hoogne innustus sellest särasilmsest peegeldusest, miskaudu iseennast armununa imetletakse.
Ma armastan töötada, selle koha pealt ma olen vist väga eestlane? Mu töö on mu elu kutse ja ma naudin protsessi, parendamist, suhtlemist, teiste mõtteilma piilumist kirjapandu kaudu ja selle sisse minemist, mõttekäikude äratundmist ning seejuures ka fopaade äratundmist ja mõistmist kuni juurteni.
Ma armastan koduperenaise elu, millesse ma olen justkui tagasi langenud olude sunnil. Ma armastan kodu eest hoolitsemist, tunnen rahuldust koristatud toa, mitu nädalat perenaise kätt oodanud ja lõpuks seda näinud tuulekoja üle. Ma armastan toiduvalmistamist, küpsetamist-keetmist, nõude sättimist. Miks? Sest ma teen seda armastuse ja hoolimisega põues. (Koodid: “Oled see, mida sööd”, “Armastus käib kõhu kaudu”, “Toitu tuleb teha hea tuju ja tundega”)
Isegi kui ma peaks olema vaba, ma ometi naudin ja armastan seda kõike. Oma elu. Kuigi nii ei peaks olema. Ma olen vaba, ma tahan seda teha. Teisele poolele annaks ma sama vabaduse. Olla vaba oma tahtes. Aga ... tema ... ei ... taha ... mind. Kui see ainult nii pagana valus poleks. Sest mind on pandud mõistma. Ülim armastus, kibe ja kirbe minnalaskmise võime, määratu lahtirebimine.
Mis siis teha? Kui ei anta võimalust mõista, kus tuli sisse viga? Pole mõttetumat õppetundi kui see, kus ei anta teada, kus oli viga. Kas see pole mitte osa inimese teest (kui kasutada äärmiselt kulunud metafoori), mõista oma tegusid ja tegematajätmisi, et teha edaspidi paremini, kuramuse täiuslikumalt?
Olen vist jõudnud nädala tupphetke (ja see ei vii orgasmini, ärge saage valepidi aru). Sõna ‘tupik’, tähenduses ‘ummik’.