Vaikelu?

Pojakullake jäi magama juba tund tagasi. Tegutsesin siis natuke kodumajapidajannana. Panin pesu kuivama, hingasin terrassil värsket õhku, kastsin lilli. Siis korjasin pojakonna laokilejäänud autod ja muud tähtsad tööriistad kokku. Kastsin veel lilli, sest tuli meelde ämma kingitud kapipealne asukas. Kuna kannu ma ei lase kunagi vett koonerdades, lasin sortsu veel sealsamas kössitavale kirjude lehtedega kaunitarile, kellel on pott lausa suureks jäänud (muld on kokku tõmbunud ja plastmasspott on suur nagu kaalujälgija - oi, vabandust, figuurisõbra - eelmise kuu püksid).
Tegin endale mõnusa äraolemise, ainsaks heliks teisest toast kostev lapse magamisnohin ja süllari klõbin, mida ise tekitasin, ning hulkusin blogides lugeda.
Ja siis äkki! Sorin! Minu elutoas. Väike krabaja oli kohe.
Helde kastja, nagu ma olen, uputasin elutoa vitriinkapipealset. Päris vahva oli see juga keset vaikset õhtut. Tuletas mulle meelde, kui lootusetu lillede ülekastja ma olen. Muidugi, areng on toimunud, järgin rangelt ämma ema antud instruktaaži ja kaktust ma ei kastagi ega tunne kiusatust teda ümber istutada, et tal lahedam elu oleks.

Ah jaa, vahepeal oli sünnipäev ja mu vennad kinkisid mulle kiviktaimlaleksikoni, isuäratavad pildid sees. Oeh. Igatahes sain sealt lehitsedes juba nii targaks, et see nupsik (merikann on ta nimi, sain raamatust teada), mida ma suve läbi hoolega kastsin ja imestasin, miks ta erilist tänumeelt üles ei näita, on kuivaarmastaja... "Liiga palju vett mõjub halvemini kui põud."

Lõpetuseks tähelepanek (kolleegid veel vaatavad telekat, erinevalt minust) ):)
kiirabiarst ETVs: "... kui inimesel on rahapuudusest tingitud ravimite väljaostmise takistus."
Ja jaapanlaskond ka veel oli jutuks tulnud. Ise panin täna tähele, et juba on jõudnud tugevad juured ajada arusaam, nagu eestlastel oleks Eestis ka kogukond (eesti- ja venekeelsete kogukonnad ...) Sain parandada :)