Lävepakul, natuke tagasi piiludes

Kui miski on nii laiahaardeline, et sellega saab kõike seletada, ei seleta sellega enam midagi.
Minu nn lemmikud, mis iga kell "12 punkti" saavad: läbiviimine, jätkusuutlikkus, teostamine, postmodernism, prioriteet ja paika panema ("prioriteedid on paika pandud"), protsess ("detailplaneeringutega seotud protsessid on Tallinna linnavalitsuses toimunud loomulikku protsessi pidi," ütles Taavi Aas), majanduslangus kõige põhjenduseks (jah, mitte põhjuseks).

Samamoodi muutub seletamatuks iga moevool, olgu kirjanduses postmodernism või teaduses semiootika ... Inimesed lihtsalt tüdivad lõpuks omaenda ja oma liigikaaslaste mugavusest. Nagu oleks mingi vaat ees, millesse mõnus loopida ja mis on ühel hetkel pilgeni. Samal põhjusel ei viitsita uudiseid lugeda ega vana head ajalehte lugeda. Kõik on kokku üks ja sama. Meedia otsib ja leiab iga mõne aja tagant teema, mida kuumutada, kuni kõik vähegi lopsakas on närtsitatud, kõik terav on ühetaolisega nüristatud.
Lugeja ju on kõigest inimene - loeb üks, kaks, (kolm), palju. Ei, liiga kirju on, üks, kaks, palju.
Ja tuleb jälle midagi muud seksikaks teha, sest see mõtteilm ja selle peegeldus ja tööriist ehk keel on nõnna ... Nojah, ma ei tahtnud hakata vinguma.
Olen olnud kui õnnistatud - minu kätes on olnud seda natukenegi elavdada, mitte lasta lörtsitada, vaid turgutada ja torkida ja virgutada, vahel kiirabi anda ja plaaster peale panna koledamatele ilmingutele, et siis jälle edasi ja homme jälle tagasi, lootuses, et midagi jääb ehk külge, kui olen jõudnud seitse korda korrutada mõnda lihtsat näpunäidet. Seitse korda peaks nimelt ühte asja kordama, enne kui teisesse (olgu see siis laps või õpilane laiemas mõttes või lausa üliõpilane, vahet ei olevat) kinnistub.
Mida sõna, "näpunäide". Näpust võtta näide? Näpuga näidata vigadele? Ilmselt kuidas kellelegi.