Selle korrutamisega on kummaline lugu.
Ebasoovitavad väljendid ja koledad sõnad jäävad lapsele alates nii umbes 2. eluaastast ka ühekordse mainimise järel meelde ja ta hakkab huvipakkuvaid kasutama.
Tahtlik õpetamine on aga kunst. Mugavam vist on olla hea eeskuju, aga need mahlakad väljendid... Idioot, jobu, kurat, perse jne. Oskate kindlasti minust pareminigi.
Ma isiklikult olen väga uhke, et mu poja ütleb: kuidas (palun), kas tõesti? jms käibeväljendeid, mitte möh? ah? tegelt ka vää? midaa?
Superlahe vanus on lapsel juba sünnist saati, naudin igat päeva temaga. Sellepärast ma armastangi öelda, et ärge kunagi otsustage kellegi üle pelgalt tema vanuse järgi.
Tuli meelde, kuidas mulle endale ütles üks meesterahvas, pealt kolmekümnene, suveöises Tartus seltskonnas pärast mõningast alkoholitarbimist, et mis sina ka suhetest ja meestest tead, sa nii noor... Kuidas saab nii öelda? Ma olin siis 19. Aga ma olen praegu ka hinges umbes samasugune kui siis. Mõnest asjast tean rohkem ja mõnigi (suhte)kogemus juures, aga ma eales ei ütleks näiteks oma õele, et mis sa ka tead, ela veel viis aastat ja hakka siis asjadest arvama...
Kuulake, ja te kuulete mõndagi, eriti oma lastelt.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Ma just ükspäev mõtlesin selle vanuseasja peale ja just suhete nurga alt. Väidan, et arusaam sellest, mis minu jaoks on normaalne ja kuidas oleks hea, ei ole viimase viieteistkümne aasta jooksul muutunud. Nii et sul on õigus, ei saa vanuse järgi otsustada, kas inimene teab, mida ta tahab, näiteks.
Just täpselt. Oma olemuselt on inimene üsna varakult see, kes ta on, oma tahtmiste ja üldiste tõekspidamistega. Detailid muutuvad (ehk), aga põhiolemus on sama.
Postita kommentaar